Maa-aluse maailma saladused

Täitmine

2012-03-11T05:17:00.001+02:00

Läbinduskilp

2012-02-11T05:16:00.000+02:00

Toestamine

2012-01-11T05:15:00.000+02:00

Kaeveõõned

2011-12-11T05:14:00.001+02:00

Maa Vara: PÕLEVKIVIST NOSTALGILISELT

2011-11-15T20:19:00.000+02:00

Maa Vara: PÕLEVKIVIST NOSTALGILISELT:

Ventilaatorid

2011-11-11T05:07:00.001+02:00

Maa-alune kelder?

2011-11-05T10:53:00.002+02:00

From Maa all

http://www.panoramio.com/photo/56841890

Koobaste kasutamine astronautide väljaõppes

2011-10-21T12:42:00.000+03:00

Euroopa Kosmose Agentuuri (ESA) kasutab oma astronautide väljaõppeks koobastikke. Koopad pakuvad keskkonda, mis on sarnane planeetidel - teadmatu, ettearvamatu, pime. Astronautide treening kestab 6 päeva. Loe lisaks ->

Laagriplats:

Söögipaus:

Suurupi punkrid

2011-10-14T02:54:00.001+03:00

Kaart

Tervik

2011-10-11T05:11:00.001+03:00

Väike raudteetunnel

2011-10-05T10:51:00.001+03:00

From Maa all

Asukoht

Allmaakaevandamine

2011-09-11T05:10:00.001+03:00

Geodisain

2011-08-11T05:09:00.000+03:00

Kiviõli kaevanduse exlibris

2011-08-10T01:26:00.001+03:00

Kiviajast pärit tunnelite võrk

2011-08-08T17:47:00.000+03:00

Tunnelid on pärit neoliitikumist ehk nooremast kiviajast ning kulgesid Šotimaalt kuni Türgini. Tunneleid on leitud sadade neoliitikumi aegsete asulate alt. Kuna tänapäevani on säilinud paljud tunnelid, siis võib arvata et originaalis pidi võrgustik olema tohutu.

Suurem osa tunnelitest ei ole laiemad kui 70 sentimeetrit, mis on piisav selleks, et inimene mahuks seal roomama. Mõnedes tunnelites on kaevatud laiemad kohad istumiseks ning on ka leitud ruume ja varakambreid. Kõik tunnelid küll omavahel ei ühendu, kuid kokkuvõtvalt moodustavad need massiivse võrgustiku.

Osad eksperdid usuvad, et võrgustik oli mõeldud inimese kaitsmiseks metsloomade eest. Teised arvavad aga, et tunneleid kasutati kunagi ohutu reisimise eesmärgil, kus liikumist ei mõjutanud isegi halb ilmastik.

Allikas Daily Mail

Teealuste tunnelite ristmik

2011-08-05T10:31:00.000+03:00

Tallinnas, asukohta saab vaadata selle pildi juures:

From Maa all

http://www.panoramio.com/photo/56841008

Suur kamber

2011-07-11T05:08:00.000+03:00

Aruküla liivakaevandus. Mäeinstituut http://mi.ttu.ee/all/

2011-04-21T07:53:00.000+03:00

Šaht

2011-04-11T05:04:00.000+03:00

Strekk

2011-02-11T05:02:00.002+02:00

Veiko Karu "Vana põlevkivikaevandus on jätkuvalt energiaallikas", Horisont 1/2011

2011-01-15T13:21:00.000+02:00

Vana põlevkivikaevandus on jätkuvalt energiaallikas

Veiko Karu

Eesti ei oleks energeetiliselt sõltumatu, kui meil ei oleks põlevkivi. Energiat võime seejuures ammutada isegi suletud põlevkivikaevandustest, kui oskame ära kasutada neisse koguneva vee.

Põlevkivi on Eestis kaevandatud enam kui 90 aastat, selle ajaga on maa alt välja veetud enam kui üks miljard tonni põlevkivi. Lisaks põlevkivile on välja veetud põlevkivikihindi lubjakivikihid - neist on moodustunud aheraine mäed, mis nüüd ilmestavad Ida-Virumaa loodust. Põlevkivivaru ammendumisel kaevandus suletakse ja see täitub aja jooksul veega. Mida selle veega teha?

Tervet artiklit loe ajakirjast või siitsamast 6 kuud pärast ajakirja ilmumist!

http://mi.ttu.ee/doktorandid/

Suundpuurimine

2011-01-11T05:00:00.002+02:00

Kohtla kaevanduse exlibris

2011-01-10T01:27:00.000+02:00

Ülgase fosforiidikaevanduse strekk

2010-12-20T17:04:00.000+02:00

From Maa all

Kakumäe punker

2010-12-11T03:13:00.001+02:00

Astangu varinguauk

2010-12-02T01:24:00.000+02:00

Uhaku karstiala

2010-11-25T10:47:00.000+02:00

Maa-alune salajõgi

Erra jõgi on oma alamjooksul maa-alune salajõgi. Jõudnud Uhaku karstialale, lõpeb jõe maapealne vool Suurhauaks kutsutud kurisus, kuid tee maa alla algab juba enne Suurhauda. Jõepõhja süvikutes on seal neelukohti. Geoloogiaprofessor Karl Orviku uurimuste järgi on jõel selle veehulka arvestades tegelikult kaks maa-alust sängi. Üks, umbes 0,5 km pikk, pöörab lõunasse ning selle veed jõuavad Purtse jõkke Kõrgekalda kaldajärsakus paepragudest väljuvate allikatena, umbes 0,5 km Lüganuse sillast Kiviõli poole. Sängi kulgu tähistab langatuslehtrite rida. Teine salajõgi, tõenäoselt sügavamal, suundub itta ja jõuab varjatult Purtse jõkke Lüganusel. Suubumise koht jõepõhjas pole teada, sest sellel sängil maapealseid märke ei ole.
Kevadise suurvee ajal ei suuda Erra jõe kurisud kogu vett ära neelata, osa sellest langeb üle Uhaku paeastangu (Uhaku kosk) ning voolab mööda kuivjõe sängi kirikusilla juures Purtse jõkke. Üleujutus võib kesta mõnest päevast paari-kolme nädalani, olenevalt sulavete hulgast. Vanal kalarohkel ajal jäi suurvee lõppedes karstilohkudesse palju kala ning külamehed vedasid hõlpsat saaki lausa hobusevankritega. Ennemuiste aga olnud Uhaku kuivaksjäänud säng aastaringselt veerohke.

Uhaku karstiala

Uhaku karstiala asub Lüganuse asula lähedal Purtse ja Erra jõe vahel. Viimane on Purtse parempoolne lisajõgi. Karstiala on siin vene tüüpi, kusjuures pinnakatteks on liiv paksusega 0,5 – 2 m, seda eraldab aluspõhjast umbes sama paks moreenikiht. Karstivormide levik ja kuju Uhaku karstialal sõltub tugevasti tektoonilise lõhelisuse iseärasustest. Karstivormid on tekkinud siin juba enne jääaega. Jääajal pindmised karstivormid mattusid, seejärel aga karsti elustumisel holotseenis tekkisid nad uuesti.
Geoloogiaprofessori Karl Orviku ’Uhaku karstiurked’ (1933) oli üks esimesi Eesti karstivormidele pühendatud teadustöid.
Kiviõli linnast põhja pool kulgev ja lõpuks oma veed läänest itta, Purtse jõkke suunav Erra jõgi on oma alamjooksul maa-alune salajõgi. Orviku selgitas välja, et jõel on isegi kaks maa-alust sängi. Ühe, järsult lõunasse keerava, veed jõuavad Purtsesse Kõrgekalda kaldajärsakus mitmetest paepragudest väljuvate allikatena. Teine salajõgi suundub edasi itta kuni jõuab varjatult Purtsesse Lüganusel.
Jõe suundumine maa alla algab juba Erra jõe lääne-idasuunalise lõigu lõpus: seal on mitmetes jõepõhja süvikutes neelukohti. Maa-aluse jõe teekonda lõuna suunas tähistab paljude suurte karstilehtritega liigestatud kuivjõgi, mis lõpeb u. 100 m enne Purtsesse jõudmist.
Enamiku lehtrite põhjas on püsivalt vett; vee tase langeb kokku Erra ja Purtse jõe veetasemega. Suurvete ajal tõuseb aga vesi sedavõrd, et täidab ka kuivjõe sängi. Üleujutus kestab mõni päev kuni 2-3 nädalat, olenevalt kevadisest sademete hulgast ja kurisude neelamisvõimest.
Kobaras olevad kurisud on erisuguse sügavusega. Korrapäratu kujuga suuremate kurisuide hulka kuulub Uhakul olev Suurhaud, mis on 120 m pikk, 30 m lai ning 4,5 m sügav. Suurhaud on tekkinud mitme karstilehtri liitumisest. Need lehtrid asuvad reas loode-kagu suunalise lõhe kohal. Vett neelab hästi vaid kagupoolseim kõige sügavam lehter, mille läbimõõt on kuni 40m. Teised lehtrid on ummistunud ja neis on suurvee aegu järvekesed. Suurhauaga lõppeb Erra jõe maapealne vool.
Suurhaua ja Purtse jõe vahel asub Uhaku karstivälja langatusala põhiline osa. Siin on maa-aluste jõe harude kohale kujunenud kolm sirget karstilehtrite ahelat, kus lehtrite läbimõõt ulatub 95 m-ni ja sügavus 6 m-ni ning karstiorg nn Pikkhaud.
Pikkhaud kujutab langatuslehtrite liitumisest tekkinud väga muutlike laiuse ja sügavusega loode-kagu suunalist sälkorgu, mille pikkus on 250 m ja laius 10-30 m ning sügavus 2,5-6 m.
Uhaku karstiala saatus on olnud nukker.
Kiviõli põlevkiviutmistehase jääkveed suunati aastakümneid Erra jõkke ja nõnda ka Uhaku maaalustesse karstivormidesse. Selle tulemusena on jõesäng ja karstiurked reostatud õlijääkidega, mis pooleldi tahkestunult moodustavad katvaid kihte ühtviisi jõepõhjas, karstilehtrites ja suure tõenäosusega ka maa all. Seda asfalditaolist kihti võib sageli leida tekkima hakanud mullakihi all. Kuigi reostuse suunamine jõkke on lõpetatud, jäävad ladestunud reoained määramatult pikaks ajaks selle piirkonna loodust reostama. Reostuse peletav fenoolilehk on tunda praegugi. Kuna laial alal on reostunud paekihid ja tõenäoliselt sügavamad põhjaveekihidki, on kohapealne veevarustus rajatud sügavaimatele, kambriumi savide alla peidetud veekihtidele. Kasutatud viited:
Eesti koopad, Ü.Heinsalu
Eesti Loodus 1976/9; Ü.Heinsalu

http://iise.ee/index.php?uhaku

Punker

2010-11-20T10:23:00.003+02:00

Maa-alune punker, e. laadimispunkt. Liivapunkreid ja sõelu toetav konstruktsioon liiva karjääris. Siia peale veeti karjäärikalluritega liiva ja kruusa mis langes läbi sobivate sõelade, et see maanteekalluriga objektile vedada.

Ubja veekõrvaldusstoll

2010-11-10T01:29:00.000+02:00

Astangu varinguauk

2010-11-10T01:25:00.000+02:00

Gotthardi tunnel läbindatud

2010-10-15T18:45:00.000+03:00

Šveitsis valmib maailma pikim tunnel

15.10.2010 13:43

Šveitsis valmib peatselt maailma kõige pikem transporditunnel, mille ehitamine on kestnud juba 14 aastat.

57 kilomeetri pikkuse Gotthardi raudteetunneli valmimist, mil purustatakse viimased kaht tunneli otsa lahutavad kaljud, kantakse üle ka Šveitsi televisioonis ning seda jälgivad transpordiministrid kogu Euroopas, vahendas BBC.

Rongid hakkavad tunneli kaudu sõitma Zürichist Milanosse ning see aitab senist teekonna pikkust vähendada 1,5 tunni võrra. Läbi Alpide hakkab 250kilomeetrise tunnikiirusega kihutama iga päev 300 rongi. Seda aga alles 2017. aastal.

Tunneliehitus võeti käsile seetõttu, et üle Alpide kulgev tihe liiklusvool mõjub keskkonnale halvasti. Ehituseks on kulunud 9,8 miljardit Šveitsi franki (ligi 113 miljardit Eesti krooni). Selle juures töötas 2500 inimest ning neist kaheksa hukkus.

Šveits on üks Euroopa peamisi veosõlmi ning tunnel on osa suuremast projektist, mille eesmärk on transport maanteedelt raudteele üle viia.

Seni on maailma pikem tunnel olnud Jaapanis Honshū ja Hokkaidō saari ühendav Seikan (53,8 kilomeetrit) ning Inglismaad ja Prantsusmaad ühendav 50 kilomeetri pikkune tunnel.

Karin Koppel

http://en.wikipedia.org/wiki/Gotthard_Base_Tunnel

The Gotthard Base Tunnel (GBT) is a railway tunnel across the Alps in Switzerland. With a length of 57 km (35.4 mi)^[1] and a total of 151.84 km (94.3 mi) of tunnels, shafts and passages, it is the world'slongest rail tunnel, surpassing the underseas Seikan Tunnel in Japan.

The project, which costs CHF 9.83 billion,^[2] consists of two tunnels with one track each. It is part of the Swiss AlpTransit project, also known as New Railway Link through the Alps (NRLA) which includes theLötschberg Base Tunnel between the cantons of Bern and Valais. Like the Lötschberg tunnel, it will bypass winding mountain routes across the Saint-Gotthard Massif and establish a direct route suitable for high speed rail and heavy freight trains.

Tunnel construction began in 1993. Boring operations in the east tunnel were completed on 15 October 2010 in a cut-through ceremony broadcast live on Swiss TV.^[3] When it opens for traffic in late 2017,^[4] the tunnel will cut the 3.5-hour travel time from Zürich to Milan by an hour and from Zürich to Lugano to 1 hour 40 minutes.

The two portals are near the villages of Erstfeld, Uri, and Bodio, Ticino. Nearby are two other St. Gotthard Tunnels: the 1881 Gotthard Rail Tunnel and the 1980 Gotthard Road Tunnel.

Estonia põlevkivikaevandus

2010-10-10T01:30:00.000+03:00

Mäendusõpik - mi.ttu.ee/opik: Šurf

2010-10-05T10:43:00.000+03:00

Mäendusõpik - mi.ttu.ee/opik: Šurf

ALTKAEVANDATUD MAA KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD

2010-10-05T10:22:00.003+03:00

Enno Reinsalu, ere@cc.ttu.ee

Artikkel on illustreeritud tabelite ja joonistega, mis siin puuduvad.
Eestis on altkaevandatud maad mitmes kaevandamispiirkonnas: Ida-Viru maakonnas põlevkivimaardlas ja Sillamäe kunagise uraanikaevanduse peal [1], Harju maakonnas Ülgase ja Maardu fosforiidikaevanduste kaeveväljadel ning Põlva maakonnas Piusa klaasiliivamaardlas. Julgeme altkaevandatud maa hulka arvata ka Tartu linna loodepiiril paiknevate Aruküla koobaste, meie arvates liivakaevanduste ala. Altkaevandatud maal võib olla neli olekut: püsiv, langetatud, stabiilne ja kvaasistabiilne.

Püsiv maa paikneb kaevanduse territooriumil (mäeeraldisel), kuid on alt kaevandamata nii, et maa toetub tervikule1 . Tervikud võivad olla jäetud mõne objekti hoidmiseks (hoidetervikud) või siis osutus maavara sellel kohal kaevandamiskõlbmatuks ja jäeti väljamata (jääktervikud). Püsival maal ei teki kaevandamise ajal allmaakaeveõõnte lae käitlemisest tulenevat maa liikumist. Lõhketöödest ja veere¯iimi muutusest tulenev mõningane maa liikumine on võimalik. Väga suure tõenäosusega ei liigu pärast kaevandamist selline maa mitte kunagi hiljem. Siinkohal tuleb märkida, et jutt on maast, mis asub töötava või suletud kaevanduse väljal. Maardla see osa, mis pole kasutusele võetud, kuid kus maavara on arvel, ei ole püsiv maa, sest see võidakse kaevandamiseks anda tulevikus.

Langetatud maa tekib aladel, kuhu allmaakaevandamisel ei jäetud tervikuid või kui jäeti, siis sedavõrd lühiealisi, et need purunesid kaevandamise ajal. Langetatud maa on kaevandamise ajal vajunud. Hiljem võib seal ette tulla väiksemaid järelvajumisi. Langetatud maale on omane vajumismoldidest moodustuv vahvelreljeef (joonis 1).

Vajumismoldide sügavus ja pervede nõlvus sõltub kaeveõõnte lae käitlemise viisist (väljatud kaeveõõnte täitmisega või ilma), lasundi2 väljatud paksusest ja laekivimite kooslusest. Kui kaeveõõsi täideti (nn käsilaavad ja käsikambrid), siis sõltub kaevandatud maa seisund ka kasutatud täitematerjali hulgast ja töö kvaliteedist: mida vähem täitematerjali kasutati ja mida lohakamalt see paigutati, seda märgatavam on langetatud maa tehnogeenne olek. Igal juhul on oluline kaeveõõnte kõrguse ja lasumi3 (katendi, lae) paksuse suhe: mida suurem see on, seda sügavamad ja järsemate pervedega vajumislohud (mollid) tekivad. Oluline on ka lasumi kooslus: mida pudedam on vahetu lagi, seda rohkem täitub väljatud ruum ja seda väiksemad on ilmingud maapinnal; mida jäigem on põhilagi, seda suurem ala võib jääda seisma tervikutele. Põlevkivimaardlas esineb mitmesuguste omadustega langetud maad kõikidel kaevandusväljadel, vanemate ja suletud kaevanduste väljadel rohkem, uuemate peal vähem. Suuremaid, paarimeetrilisi vajumisi on mõõdetud põlevkivikihindi lausväljamise katsealadel. Teistes maardlates on lae langetamist kasutatud fosforiidi ning diktüoneemaargilliidi (uraanimaagi) kaevandamisel. Märkamatu on vajumine Ülgase fosforiidikaevanduse peal, kus väljamispaksus oli minimaalne ja kaevandatud ala on osaliselt täidetud. Peale selle lisas seal täidet pude vahetu lagi ja väljatud ala ning käikude hoidetervikutele toetuv jäik põhilagi moodustas kandva plaadi.

Stabiilne maa tekib allmaakaevandamisel siis, kui käikude ja/või kambritega on väljatud vaid osa maavarast. Kui maa seisab tervikutel, siis stabiilsuse peamiseks kriteeriumiks on tervikute tugevusvaru. Maa jääb stabiilseks ka siis, kui kaeveõõned on sedavõrd ahtad, et laekivimid ei varise maapinnani. Stabiilsel maal toimub kaevandamise ajal kuni paarikümne millimeetrini ulatuv vajumine. Veidi väiksemad on külgliikumised, mis on tingitud peamiselt tervikute kokkusurumisest. Osa maa liikumisest tuleneb pinnakatte tihenemisest kuivenemise ja lõhketööde seismilise mõju tagajärjel. Tõenäosus, et stabiilne maa ei vaju pärast kaevandamist, on väga suur. Põlevkivimaardla kamberkaevandamisega kaevandatud ala on stabiilne, kui kaevandamissügavus oli väiksem kui 35…40 m. Selline on Käva ja Tammiku kaevanduse ning kaevandus 2 kambritega altkaevandatud maa. Kuid vanade kaevanduste väljadel on kohti, kus lasum on õhuke ja pude. Mitmete uuringutega [2, 3] on kindlaks tehtud, et põlevkivikaevanduste käikude (strekkide) kohal on võimalikud järel- ja hilisvaringud4 , kui lasum on õhem kui 10–12 m. Seega ei ole maa seal stabiilne ja tegemist on juba järgnevas kirjeldatava maa olekuga. Meie vaatlused kinnitavad, et käikude ja kambrite peal oleva lasumi paksuse kriteerium 10–12 m peab paika ka teistel altkaevandatud aladel – fosforiidi-, uraani- ja liivamaardlates.

Kvaasistabiilne maa tekib, kui lae ja maa hoidmiseks ette nähtud tervikud, täiteriidad ja toestikuelemendid ei purune kaevandamise ajal, kuid nende iga ei pruugi olla lõpmatult suur. Põlevkivimaardlas on kvaasistabiilne kogu kamberkaevandamisega käideldud ala, kus kaevandamissügavus oli/on üle 35–40 m. Selline on suurem osa Ahtme kaevandusväljast ja kogu Estonia ning Viru kaevanduse väli. Peale selle on põlevkivimaardlas ja Sillamäe uraanikaevanduse peal kvaasistabiilne see maariba, mis jääb langetatud ala vajumismolli perve ja moldi ümbritseva püsiva või stabiilse maa vahele, eriti kaevelangi (-ploki) alguses ja lõpus. Peale selle, nagu juba eelnevas mainitud, on maa kvaasistabiilne kõikjal käikude ja kambrite peal, kui lasum on õhem kui 10–12 m. Viimast kinnitavad hilisvaringud Sillamäel, Maardus, Ubjas jm. Ka kogu Piusa ja Aruküla liivakaevanduste pealne maa on kvaasistabiilne. Kvaasistabiilne maa käitub esialgu samuti nagu stabiilne, kuid hiljem esineb seal mitmesugust laadi maa liikumist, millest kõige ohtlikumad on õhukese lasumi puhul tekkivad lahtised varinguaugud. Kaevandatud maa kvaasistabiilsus on üks peamistest mäetööstuse järelnähtudest, kuid teadlikul suhtumisel talutav. Viimased uuringud põlevkivimaardlas näitavad, et kvaasistabiilsel alal toimuvatest kambriplokkide varingutest ja nende kaasmõjust jääb 20% tuvastamata, nad ei ole märgatavad ei maa all ega peal. Kambriplokkide tuvastatud varingutest põhjustatud vajumislohkudest ei ole 42 % maastikul märgatavad ega tekita muutusi maakattes. Kindlaks on tehtud ka see, et tervikute tugevusvarust sõltuv kambriplokkide varisemise tõenäosus on esialgu (20 kaevandamisjärgse aasta jooksul) suhteliselt suur (10–30%), säilib ja kaevanduste uppudes isegi mõnevõrra (maksimaalselt 5 % võrra) kasvab. Siiski ei muutu olukord kambritega kaevandatud põlevkivimaardla osal katastroofiliseks5 . Praeguseks oleme tuvastanud seal 62 stiihiliselt varisenud kambriplokki ja meie arvutuste kohaselt lisandub neid järgneva 200 aasta jooksul tõenäoliselt veel 40. Üldse on kvaasistabiilsel alal (Viru, Ahtme ja Estonia mäeeraldisel) seni väljatud umbes 400 arvestatavat kambriplokki. Teisel olulisel kvaasistabiilsel alal – Piusa klaasiliivamaardlas – on olukord halvem. Kuigi kaevandus oli omal ajal korra kohaselt suletud, murti see varsti lahti ja on nüüd kohaldatud turismiobjektiks.

Niisiis on altkaevandatud maa mitmekesine. Sellest tulenevalt on mitmekesised ka maakasutus- ja ehitustingimused altkaevandatud aladel. Seni ei ole Eestis neid tingimusi kehtestatud. Ilmselt ei saagi seda üheselt teha, ning iga konkreetse maatüki, kinnistu või ehituse puhul tuleb lähtuda maapõueseadusest ja normdokumentidest. Kasutada tuleks võimalikult täpset mäetööde plaani ning soovitatavalt ka meie tabelis 1 toodud seisukohti.

Põlevkivikaevanduste piisava täpsusega ja hästi seotud mäetööde plaane säilitab seni AS Eesti Põlevkivi. Sillamäe uraanikaevanduse mäetööde plaanidest on säilinud koopiad, mille täpsust vähendab moonutatud koordinaatsüsteem. Maardu fosforiidikaevanduse plaanid ei ole vastava korra puudumise tõttu arhiveeritud. Ülgase fosforiidikaevanduse plaane pole seni leitud. Piusa ja Aruküla liivakaevanduste skeemid on osaliselt olemas, kuid geograafiliste koordinaatidega nõrgalt seotud.

Uuringus, millele siin toetutakse, koostati küll kaevandatud alade digitaalkaardid, kuid neid ei saa rakendada enamaks kui indikaatoriks, vaatamiseks, kas huvi pakkuv maatükk või kinnistu paikneb altkaevandatud alal või mitte ja millist kaevandamisviisi seal kasutati. Rohkemaks sellest ei piisa, sest maa olek kinnistul võib olla mitmekesine, sõltuvalt sellest, milliseid kaevandamisviise kasutati ja millised olid nende elemendid, kuidas kaeveõõned paiknevad maa all, kui sügaval on väljatud ala, millised on lasumi pehme ja kaljuse osa kivimid ja nende suhe jms. Mõned olukorra keerukust illustreerivad skeemid on esitatud joonistel 2 ja 3.

Piirnurk d, mis määrab püsiva ja stabiilse maa suuruse, on kaljuses katendis 60° ja pinnakattes 50° [4]. Rebenemisnurk, mis määrab joonistel 2 ja 3 esitatud situatsioonis kvaasistabiilse ala laiuse molli suunas, on põlevkivimaardlas vastavalt 70° ja 50°. Kaevandatud ja kaevandamata ala vahel oleva konsoolina rippuva lae alumine laius sõltub sellest, kas tegemist on kaevelangi alguse, külje või lõpuga. Viimasel juhul veel sellestki, kuivõrd langi lõpp langes kokku lasumi ehitusest oleneva varingusammuga ja kuidas lank oli orienteeritud valdava lõhelisuse suuna suhtes.

Maakasutus- ja ehitustingimusi kinnistul saab konkretiseerida vaid detailse mäetööde plaani ja geoloogilise andmestiku abil, kusjuures töö tegijal peab olema piisav hulk teadmisi mäetöödest ja geotehnikast. Näitena esitame joonisel 4 fragmendi Kohtla kaevandusvälja lõunaosa tingimustes kehtivast mosaiiksest maajaotusest.

Mõned huvitavad asjaolud

Püsival maal paiknevate objektide omanikelt ja valdajatelt on tulnud mäeettevõtetele pretensioone maa vajumise suhtes. Asja lähem uurimine on aga näidanud, et tegemist pole mäetööde mõjuga, vaid kahjustus on tekkinud kas drenaa¯i ummistumisest, külmakerkest, vundamendi nõrkusest või isegi karstist.

Langetatud maal on palju hooneid ja rajatisi. Kergeid ehitisi ja hooneid on massiliselt Maardu, Käva, Viivikonna jt vanade kaevandusasumite aiandusmaadel. Valdavalt on tegemist tagasihoidlike, ehituseeskirju ignoreerivate rajatiste kogumiga, kust eriti palju avalikkuse ette ei tule. Mõningat teavet ebaoluliste järelvajumisnähtude kohta on Kohtla-Järve linnas langetatud maale ehitatud eksperimentaalsetest korruselamutest.

Stabiilsel maal paiknevate kõlvikute, rajatiste ja hoonete olukord on stabiilne. Raske on saada vastust küsimusele, kui laialdaselt kasutavad kaevandatud maal paiknevate elamute ja suvilate omanikud suletud kaevandusi reoveekollektorina.

Kvaasistabiilsel maal on üsna aktuaalne teede püsivus. Mitu korda on Tallinn–Narva maanteed korrastatud Kukruse põlevkivikaevanduse üha vajuvate stollide kohal. Õnneks pole märgata vajumist Peterburi tee alt läbi minevate Maardu fosforiidikaevanduse käikude kohal, sest tõenäoliselt on need sulgemisprojekti kohaselt täidetud. Samas vaid üks kilomeeter põhja poole, kus kaeveõõnte lasum on õhuke, on Maardu aianduskrunte teenindav asfalttee iga käigu kohalt läbi vajunud, mõnes kohas lausa varisenud. Aeg-ajalt tekib kõikjal õhukese lasumiga altkaevandatud maal ohtlikke kohtvaringuid. Põlevkivikaevanduste väljadel (välja arvatud Kunda tsemenditehase poolt rajatud Ubja) täidab varinguauke AS Eesti Põlevkivi. Ülgase fosforiidikaevanduse välja stabiilsus on tagatud tugeva plaatja paelasumiga ja omaaegse hoolika laekäitlusega. Maardu fosforiidikaevanduse ja Sillamäe uraanikaevanduse välja eest keegi hoolt ei kanna. Meie augustikuus tehtud vaatlused suletud Piusas kinnitavad, et varingud, mida soodustab tervikute kuivamine avatud kaevanduses, jätkuvad. Mäeinsenerina soovitan inimestel oma elu Piusa koobaste külastamisega mitte ohtu seada.

Allikad

1. Reinsalu Enno, 2000. Sillamäe uraanikaevandus. – Keskkonna- tehnika 2, 40–42

2. Allik Anatoli, 1957. Eesti põlev- kivikaevanduste ettevalmistuskae- veõõsi ümbritsevates kivimites mäerõhunähtusi esile kutsuvad protsessid. Teaduslik-Tehnilise Mäeühingu infobülletään. Jõhvi,

19–45 (vene k).

3. Toomik Arvi, 1999. Allmaakaevan- damise mõjud ja nende hindamine. Põlevkivi kaevandamise ja töötlemise mõjud Kirde-Eestis. TPÜ ÖI publikatsioonid, 6, 109–129.

4. Allmaakaevandamisel maa ja ehitiste hoidmise kord. Maapõue- seadus ja selle rakendamise õi- gusaktid. Majandusministri 24. juuli 1997. aasta määrus nr 28. 1998. Tallinn 177–205.

Uuring on tehtud valdavalt ETF grandi 3403 (Posttehnoloogilised protsessid kaevandatud aladel) raames. Vt http://www.ene.ttu.ee/maeinstituut/teadus/RepGR200demo.pdf

Peeter Suure Merekindlus

2010-10-05T08:02:00.000+03:00

Väljavõte vikipeediast

Peeter Suure Merekindlus (ka Keiser Peeter Suure merekindlus; vene Морская Крепость имени Императора Петра Великого) onrannapatareide ja maismaakindlustiste vöönd, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ning nendevahelistele saartele ajavahemikul 1912 kuni1918. Merekindluse Eesti poolsed rajatised võeti tervikuna kaitse alla 1990. aastate alguses.

Kindlustuste vööndiga sooviti kaitsta Venemaa Keisririigi pealinna Peterburi, võimalike rünnakute eest. Kaitse põhirõhk oli Läänemere jaSoome lahe miiniväljadel. Suurendati miinivälju kaitsvate rannapatareide hulka ja laevastikku. Liepājast viidi laevastiku operatiivbaas Tallinna.^[1]

Sisukord

[peida]

[redigeeri]Merekindluse rajamise taust

Pikemalt artiklis Vene-Jaapani sõda

20. sajandi algul piirdus Peterburi kaitse Kroonlinna tõrjesüsteemist - patareid Kotlandi saarel ja selle vahetus läheduses (Suomenlinna). Lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (1904-1905), eriti aga rünnak Port Arturile sundis Venemaa Keisririigil oma riigikaitsekavad ülevaatama. Jaapanlaste edu tagas tõsiasi - kaitseehitised asusid kaitstavale objektile liiga lähedal. Kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud ekperdid leitsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus. Ja uue ohuna Läänemerelnähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz arendas energiliselt merejõude. 1907. aastal tegi tsaar Nikolai II vastava korralduse asuda väljatöötama Soome lahekaitsekava.^[2]

[redigeeri]Planeerimine

Soome lahe kaitsekava nägi ette seniste merekindluste relvastuse moderniseerimist ja kaitsevööndi läänepoole nihutamist. Kroonlinna positsioonil rajati patareid Inosse ning Krasnaja Gorkasse.^[3]

Lahe keskosa planeeriti uus positsioon Tallinna-Porkkala liinil, kust Tallinnast pidi kujunema sõjalaevastiku operatiivbaas.^[3] Kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser heaks alles 16. november 1911.^[4]

Merekindluse eelplaan valmis 1907. aastal. Ehitamisega loodeti valmis saada kümne aastaga, Eesti osaga 31. detsembriks 1917^[5]. Uue operatiivbaasi tarvis pidi valmima 1916 aastaks suur sõjasadam Muuga lahtel, kuid peagi otsustati see Tallinna lahele viia. 1909. aastal alustati projekti rahastamist. Tallinna-Porkkala kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser heaks alles 16. november 1911.^[4]

Peagi avastati, et Peterburi kaitsmiseks ei piisa vaid olemasolevatest positsioonidest. Ohustatud oli Tallinna ümber rajatavad objektid, millel puudus maa poolne kaitsevöönd. Ka Lääne-Eesti saared oleks vaenlaste vallutamise järel olnud suurepärane baas jätkuvaks lahingutegevuseks. Nii otsustati kaitseliinide arvu suurendada^[3].

26. aprillil 1913 anti välja ukaas merekindluse rajamiseks, mis oli jaotatud kolmeks sektoriks : Lõuna- (Eesti), Põhja- (Soome) ja Meresektor^[4].

[redigeeri]Ehitus

Ehitustöid alustati 1911. Paljassaare sõjasadamale pani 1914. aastal nurgakivi viimane Venemaa keiser Nikolai II^[5].

Soome lahe ümbrusesse ehitati uusi laeva- ja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, väeosade linnakuid, sõjasadam, laevatehaseid, arsenale, ladusid, töölis- ja aedlinnu^[1]. Ehitamise käigus tekkisid võimude ja maaomanike vahel maade võõrandamisega mitmesuguseid õiguslike probleeme, mis hiljem Eesti vabariigil tuli ära klaarida.^[6]

Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu aastal 1918 jäi osa kindlustistest lõpetamata.^[5]

[redigeeri]Tööjõud

Tööjõuna kasutati sõjaväelasi, kohalikke inimesi, sõjavange ning Venemaalt palgatuid^[7].

[redigeeri]Peterburi merekaitse organiseerimine

Peterburi kaitsel oli neli põhipositsiooni:

Eelpositsioon (Tahkuna-Dirhami–Hanko)
Peapositsioon (Tallinn–Naissaar–Porkkala)
Tagalapositsioon (Udria-Meriküla–Kurgola–Lavassaar–Kotka)
Kroonlinna positsioon
- Välimine liin : Krasnaja-Gorka fort–Ino
- Sisemine liin : Kotlini saar ja seda ümbritsevad patareid^[4]

ja erinev arv tiibpositsioone (neid ei käsitleta eri maades üheselt ja nende arvus pole kokkuleppele veel jõutud):

Turu-Ahvenamaa positsioon (Soome edelaosas Turu saarestikus ja Ahvenamaal)
Muhu väina positsioon Sõrve säärest läbi Muhu ja Vormsi Kõpu poolsaareni
- Kura kurgu positsioon (Väinamere positsiooni autonoomne osa Sõrves; on loetud ka eraldi positsioonina)
Põikpositsioon (Helsingi ümbruse maismaa, saared ja neemed)
Viiburi positsioon (Viiburi ümbruse maismaa, saared ja neemed)

[redigeeri]Eelpositsioon

Positsioon asus Tahkuna–Hanko liinil. Põhjatiib asus Russarö saarel Soome rannikul mõned miilid Hanko poolsaarest, kus paiknesid kolm kahetorulist rannapatareid. Lõunatiib oli agaTahkuna–Lehtma joonel Hiiumaal ja Dirhamis:

Rannapatarei nr 37 (IV-152 mm suurtükki) 500 meetri kaugusel Dirhami sadamast;
Rannapatarei nr 38^[8] (IV-152 mm suurtükki) Lehtma sadama lähedal;
Rannapatarei nr 39^[9] (IV-305 mm suurtükki) Tahkuna neeme lähedal, 700 meetri kaugusel Tahkuna tuletornist; laskekaugus 152 kaabeltaud s.o 28 km.^[10] (25. juuni - oktoober 1917):
Õhutõrjepatarei nr. 39a, milles algselt 1916. a. oli kolm 57 mm kahurit, need aga asendati 1917. aastal nelja 75 mm õhutõrjesuurtükiga.

[redigeeri]Peapositsioon

Tallinna ümbritsenud kolm kindlustatud liini pidi takistama vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida^[1].

[redigeeri]Tagalapositsioon

[redigeeri]Kroonlinna positsioon

[redigeeri]Turu-Ahvenamaa positsioon

Kindlusvöönd riivistas Põhjalahte ning takistas Soome edelaosa vallutamist. Julgestas Eel- ja Peapositsiooni kaguserva. Staap asus Turus. Ehitustööd positsioonil algasid 1916aastal.^[11] Patareid ehitati kokku kümnel saarel ja neisse paigutati 37 suurtükki.^[10]

[redigeeri]Väinamere positsioon

Positsioon kulgeb Hiiumaalt Sõrve säärde ja sealt üle Muhu ning Vormsi mandrialadele. Positsiooni koosseisus olid:

Hiiumaa :
Rannapatarei nr 34 (IV-120 mm suurtükki) Tohvri mõisa juures Sõrus^[12]; laskekaugusega 70 kblt. = 13 km (1916 - 12. oktoober 1917).
Rannapatarei nr 47^[13] (IV-152 mm suurtükki) Hirmuste lähedal;

Lisaks rannapatareidele kavandati Hiiumaa rannikule kaevikusüsteemi kolm lõiku, kuid mida ei jõutud täielikult valmis ehitada: 1. Lehtma sadamast Paope külani; 2. Paope külastMardihansu külani; 3. Mardihansu külast Emmaste mõisani

Saaremaa :
Rannapatarei nr 40 (IV-120 mm suurtükki) (Tammuna);
Õhutõrjepatarei nr 40a (III-75 mm suurtükki)
Rannapatarei nr 41 (IV-130 mm suurtükki) (Mõntu sadama juures);
Õhutõrjepatarei nr 42 (III-75 mm suurtükki)
Rannapatarei nr 43 (IV-305 mm suurtükki) Tsereli neem/Sõrve säärel^[14]
Õhutõrjepatarei nr 44 (III-75 mm suurtükki)
Rannapatarei nr 45 (IV-152 mm suurtükki) Undval
Rannapatarei nr 46 (IV-152 mm suurtükki) Ninasel
Õhutõrjepatarei nr 48 (III-75 mm suurtükki) Kuressaares
Muhumaa :
Rannapatarei nr 32 (V-254 mm suurtükki) (valmis 1917. aastal)Võiküla lähedal;
Rannapatarei nr 36 (IV-152 mm suurtükki)
Õhutõrjepatarei nr 36a (IV-75 mm suurtükki)
Vormsi põhjakaldal:
Rannapatarei nr 30 (V-152 mm suurtükki)

Mandril Rohukülas ja Virtsus.^[10]

Õhutõrjepatarei nr 31a, (II-75 mm suurtükki) (valmis 1915. aastal) Rohuküla sadamas
Rannapatarei nr 33 (V-152 mm suurtükki) (valmis 1914. aastal) Virtsu sadamas
Õhutõrjepatarei nr 33a, (IV-75 mm suurtükki) (valmis 1916. aastal) Virtsu sadamas.

[redigeeri]Põikpositsioon

Positsioon jääb Helsingi ümbrusse ja pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist.^[10]

[redigeeri]Viiburi positsioon

[redigeeri]Relvastus ja tehniline varustus

152 mm Canet' suurtükk Krasnaja-Gorkafordis, Kroonlinna positsioonil.

305 mm (12") merekahurid. Kaal 446,3 tonni, laskekaugus 28,8 km.
280 mm (11") mere- ja välikahurid
- Vene välikahur M1877. Kaal 57,4 tonni, laskekaugus 11,7 km.
- Vene välikahur M1878. Kaal 81,9 tonni, laskekaugus 12,4 km.
- Vene rannamortiir M1878. Kaal 26,2 tonni, laskekaugus 8,7 km.
250 mm (10") merekahurid.
- Durlacheri suurtükk, 45 kaliibrine. Kaal 49,3 tonni, laskekaugus 20,5 km.
234 mm (9,2") merekahurid
229 mm (9") mere- ja välikahurid
- Vene välikahur M1867. Kaal 32,7 tonni, laskekaugus 10,2 km.
- Vene rannamortiir M1877. Kaal 15,2 tonni, laskekaugus 7,7 km
152 mm (6") mere- ja välikahurid
- Canet' meresuurtükk. Kaal 19,6 tonni, laskekaugus 13,2 km.
- Vene kindlusesuurtükk M1877
  - 190 puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 4,8 tonni, laskekaugus 8,8 km.
  - 170 puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 3,1 tonni, laskekaugus 6,8 km.
- Vene kindlusesuurtükk M1904
  - 200 puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 5,4 tonni, laskekaugus 12,1 km.
- Schneideri/Vene raskehaubits M1909. Kaal 2,4 tonni, laskekaugus 7,7 km.
- Vene rannamortiir M1909. Kaal 2,8 tonni, laskekaugus 8,7 km.
150 mm (5,9") välikahurid
130 mm (5,1") merekahurid
120 mm (4,7") merekahurid
- Vickersi kahur (toodetud Obuhhovi tehases). Kaal 11,1 tonni, laskekaugus 13,9 km.
107 mm (4,2") välikahurid
- Vene kindlusesuurtükk M1877. Kaal 2,5 tonni, laskekaugus 9,6 km.
- Vene patareisuurtükk M1877. Kaal 1,2 tonni, laskekaugus 5,3 km.
102 mm (4") merekahurid
77 mm suurtükk
76 mm (3") välikahurid
75 mm õhutõrjekahurid
- Mölleri õhutõrjesuurtükk
57 mm merekahurid
47 mm õhutõrjekahurid^[15]^[16],^[17].

[redigeeri]Kaitsesüsteemi kooslus

[redigeeri]Kindluse staap

Kindluse staap asus hoones Pikk tänav 61, kus tänapäeval asub Eesti Vabariigi Siseministeerium

[redigeeri]Kindluse juhid

1913 – 1917 Aleksandr Gerassimov (Герасимов, Александр Михайлович; 1861 – 1931)^[18]^[19]^[20]
21. märts 1917 – 21. oktoober 1917 kontradmiral Pjotr Leskov (Лесков, Петр Николаевич; 1864 – 1937)^[21]
1917 – 24. veebruar 1918 Pjotr Izmestjev (Изместьев, Петр Иванович; 1873 – 1923)^[22]^[23]

[redigeeri]Mererinne

Pikemalt artiklis Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareid

Selle moodustasid Pakri, Suurupi ja Viimsi poolsaartelt ning Kakumäel, Aegnal, Naissaarel, Väike-Pakril ja Paljassaarel paiknevad rannakaitsepatareid.^[24]

Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr. 1, (valmimata), Suurupi küla Harku vallas
Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr. 2, Suurupi küla
Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr. 3, Suurupi küla
Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr. 4, Kakumäe poolsaare tipus, Kakumäe tee 250
Peeter Suure Merekindluse Tammneeme rannakaitsepatarei, Viimsi vallas
Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr. 12, Paljassaare lääneneemel, loodetipust u. 100 m3
Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr. 13, Hüüru küla, Saue vallas
Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr. 14, Aegna saare läänerannikul
Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr. 15, Aegna saare loodeosas

[redigeeri]Maarinne

Pikemalt artiklis Peeter Suure Merekindluse kaitseliinid

Kaitses piirkonda väljaspoolt tuleva ründe eest. Koosnes kaitseliinidest, mille välisserv jooksis kaarena Türisalu-Humala-Pääsküla-Saku-Sausti-Maardu joonel ümber Tallinna. Jagunes omakorda kolme kaitsevööndisse^[24].

[redigeeri]Ehitised

[redigeeri]Laskemoonalaod

Peeter Suure Merekindluse laskemoonalaod/Astangu laskemoonalaod, Astangu, Paldiski maantee ja Kadaka tee vahel paeklindis
Peeter Suure Merekindluse laskemoona laotunnelid Narva mnt ja Purde tänava ristist u. 450 m idas paeklindis,

[redigeeri]Varjendid

[redigeeri]Fordid

[redigeeri]Patareipositsioonid

Merekindluse maarinde Vana-Pääsküla positsioon, tänapäeva Laagri aleviku serval^[25]
Pääsküla positsioon, Tänassilma küla, Saku vallas
- Peeter Suure Merekindluse Pääsküla positsiooni varjenditevaheline tunnelisüsteem^[26]
Merekindluse maarinde Vääna-Posti positsioon, tänapäeva Vääna-Posti, Kiia küla, Saue vallas
Merekindluse maarinde Rae (Johannishof) positsioon^[27], Rae küla Rae vallas
Merekindluse maarinde Humala positsioon Humalas Harku vallas^[28]
Merekindluse mererinde Suurupi positsioon, tänapäeva Suurupi Kakumäe lahe idakaldal
Merekindluse Türisalu-Naage positsioon, tänapäeva Naage küla Harku vallas

[redigeeri]Maarinde kaitsepositsioonid

Peeter Suure Merekindluse Iru kaitsepositsioon, tänapäeva Narva maanteest ja Vana-Narva maanteest lõunasse jaav riba, Pirita jõest 2 km Maardu poole;
Peeter Suure Merekindluse Viti kaitsepositsioon, tänapäeva Viti Harku vallas;

[redigeeri]Linnakud

Peetri aedlinn.

1912 aastal kindlustuse ametnike poolt rajatud aedlinn. 1923. liideti aedlinn Nõmmega (täna jääb Särje ja Sisaski tänava ning Harku kallaku vahele).^[24]

Harku sõjaväelinnak

[redigeeri]Liiklussooned

[redigeeri]Kindluseraudtee

Pikemalt artiklis Peeter Suure Merekindluse raudtee

Maa- ja mererinnet ühendas kitsarööpmeline kindluseraudtee. Keskuseks Nõmme-Kindluse.^[24] 1919. aastaks oli arvel 106 km raudtee peateid, koos haruteedega oli rööpaid Tallinna merekindluses 263 kilomeetrit.^[29]

[redigeeri]Eriotstarbelised maanteed

Kindlustatud territooriumile rajati munakiviteid. Sillutuseks kasutati mererandadest hangituid väikesi munakaid. Säilinud on teelõigud Harku-Vatsla, Pühaküla-Aliku, Jõeküla-Kakumäe, Klooga maanteelt (vanalt trassilt) Suurupi rannapatareidesse^[30].

[redigeeri]Merekindluse lõpp

Peale 1917. rahutusi teostati kindlustuses ainult hädavajalike töid. 1918. a. veebruarikuus seiskus täielikult. Enna sakslaste sissetungi õhiti osaliselt patareisid, põletati kasarmuid, uputati mitmeid rajatisi. 1920. müüs Eesti Vabariik soodsalt erinevaid kindluse puithooneid, varjendeid, kaevikuvooderdist, kindluseraudtee liipreid ja rööpaid.^[31]

Merekindluse arhiiv evakueeriti 1918 Venemaale, Eestisse jäi umbes 1/5 kogu materjalist. Maaomanike võõrandatud maade omandisuhte reguleerimiseks võttis Riigikogu 20. mail 1927vastu „Peeter Suure merekindluse ja mereametkonna jaoks võõrandatud kinnisvarade korraldamise seaduse” (RT 1927, 65,54). Lahendustena olid nii maade välja maksmised kui ka vahetused. Sellega tegeleti kuni 1940. aastani.^[6]

[redigeeri]Eesti Vabariigi merekindlus

Pikemalt artiklis Merekindluste Baas

Eesti Vabariik merekindlust endisel kujul ei vajanud. Patareidest säilitati Naissaare, Aegna, Suurupi ja Viimsi ning lõhkeaineladudest Männiku. Suurt osa merekindluse relvastusest kasutati Vabadussõjas soomusrongidel.^[29]